Kuidas elatakse pea peal

Njahh, vahest ikka naiste keskel heidetakse hooletult, et oeh, mu elu on täitsa pea peal. Aga vot siis kui see seda on, siis on tunne, et eladki pea alaspidi.
Lapsed haiged, pole kohta mis neil haige EI oleks. Ise elan taas kohvrite otsas, ei tea KUI kaua. Koliks, no ei tea, kas kolime siia vöi sinnapoole. Austet kaaskodanikud saavad juba minust ettekujutluse kui äärmiselt ebastabiilse närvisysteemiga inimesest. No aga ma ise ju ka EI TEA, ärge kysige. Elame tänases päevas, mis sest, et homne kah tuleb. ELAME hetke korraga, mis ei tähendaks, et tuleviku jaoks ei vöiks unistusi ja plaane olla. Aga elagem tänases ja lootkem, et homme loksub köik paigale, homme...homme...homme...homsest. Vahest tuleb siiski öelda, et homme, mis sellest, et öeldakse, et tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Aga kui ikka homne tundub parem tulevat tänasest, siis viskan ma rahuga homse varna. Mis loomulikult, et tähendab seda, et vajadusel teen seda vöi ylehomme.
Eks ta ole. Peale tormi on alati päikene aga mille kuradi pärast on see torm alati kui löputuna tunduv öudus? Vöi öudne löpp?
Elu on nii pea peal, et "öhtul hakkan mötlema, kas ma hommikul wc-s tagumiku mäletasin pyhkida"? Olllallaaa, tahan olllallla, rahus, mönusasti keras kuskil mönusas kohas.
Njah. Hull aeg nöuab hullusid inimesi. Ega meie palatis oli kah paar keisrit ja kuningas...