Saatmata armastuskirjad

Täna on see päev kus kokkan ja kypsetan, koristan ja tegutsen. Pliitil keeb suur pott kartulitega kartulipudru jaoks. Ahjus on silgurullid, mis on tomati-kyyslaugu marinaadis, laste jaoks teen viinereid ja kaste köige körvale. Öhtul kypsetan rosinakeeksi. Toad on korras, pisikesed magavad, teised vaatavad telekat. Minu peas keerlevad saatmata armastuskirjad!
Minu mehe vend abiellus noorelt, järgmine aasta oleks tähistatud 10 pulmaastapäeva. Sedasi aga ei läinud, inimeste teed läksid lahku. Peale seda muutus inimene 100%. Lähedaste sönul on teda vöimatu ära tunda peale lahutust. Olen vahest kuulnud tema suust, et ta armastab seda naist siiani. Millegipärast on alati mind huvitanud nende story. Eriti veel ka seetöttu, et peale 10 aastast lahusolekut tuli välja, et nad on taas teineteist leidmas. Miks astuda mitu korda samasse ämbrisse? TEGELIKULT inimesed ei muutu. Nad suudavad vaid armumise ajal esitada sellist inimest, keda partner näha soovib. Kui argipäev selga lendab, ei ole seda inimest enam. Mul on hirm mis saab sellest mehest siis kui taas vana ämber teele ette jääb ja sinna astutakse. See lööb inimese rööbastelt (tema puhul) elu löpuni maha. Tahtsin nii hirmsasti seda köike möista kuni mulle avanes ootamatult vöimalus. Vöimalus mis pole just viisakamate killast. Mees ostis vennalt auto ja kuna see oli tavaari täis, heitis ta need kiiruga laiali. Minu silmi jäid yhelt paberilt read TERE KALLIS! Töstsin paberi ja selle all oli pakk kirju. Absoluutselt mitte naiselikust uudishimust, vaid siirast soovist möista inimesi, lugesin ma neid!
Lugesin mehe mötteid ja ridu armastatud naisele, naisele, keda hing igatseb nii, et tahab rinnuslöhkeda kuid ridadest kumab läbi mehelik uhkus. Lugesin ja yha enam jöudsin töele jälile. Rida realt hakkas mulle koitma mis juhtus. Peamine oli, et ei räägitud omavahel, paljud asjad jäid sielgeks rääkimata ja mees taas ei suutnud näha seda, et naine on hingeliselt väsinud. Ma ei tea kas see pakk kirju kunagi adressaadini jöudis. Oletan seda kyll nn.jätkuvatest kirjadest, et kirjad on kohal käinud kuid pöhjusel vöi teisel on nad tagastatud saatjale. Ma tean, et kirjade lugemine polnud ilus tegu kuid see aitas mul möista neid inimesi ja näha enda suhtes vigu. Ma tahtsin siiralt teada mis (ja milline) naine tegi toredast inimesest närvihaige mehe. Ja ma tunnen siirast hirmu nende teineteise taasleidmise ees. Ajad jaolud muutuvad, inimesed sageli mitte. Kas see on uue löpu algus? Vöi on see millegi ilusa algus. Ah, mis ma ikka oma pead vaevan, sain selle vähemalt kirja