Lühidalt olukorrast

Asjad on siis nii.Poiss kallas pudelitäie toiduöli rösterisse-röstitud tooteid me vähe aega ei söö! Teipisin köögilaua pöranda kylge kinni(Y)! Ja siis päeva nael-SAIN MEHE SOKID VALMIS!

Saatmata armastuskirjad

Täna on see päev kus kokkan ja kypsetan, koristan ja tegutsen. Pliitil keeb suur pott kartulitega kartulipudru jaoks. Ahjus on silgurullid, mis on tomati-kyyslaugu marinaadis, laste jaoks teen viinereid ja kaste köige körvale. Öhtul kypsetan rosinakeeksi. Toad on korras, pisikesed magavad, teised vaatavad telekat. Minu peas keerlevad saatmata armastuskirjad!
Minu mehe vend abiellus noorelt, järgmine aasta oleks tähistatud 10 pulmaastapäeva. Sedasi aga ei läinud, inimeste teed läksid lahku. Peale seda muutus inimene 100%. Lähedaste sönul on teda vöimatu ära tunda peale lahutust. Olen vahest kuulnud tema suust, et ta armastab seda naist siiani. Millegipärast on alati mind huvitanud nende story. Eriti veel ka seetöttu, et peale 10 aastast lahusolekut tuli välja, et nad on taas teineteist leidmas. Miks astuda mitu korda samasse ämbrisse? TEGELIKULT inimesed ei muutu. Nad suudavad vaid armumise ajal esitada sellist inimest, keda partner näha soovib. Kui argipäev selga lendab, ei ole seda inimest enam. Mul on hirm mis saab sellest mehest siis kui taas vana ämber teele ette jääb ja sinna astutakse. See lööb inimese rööbastelt (tema puhul) elu löpuni maha. Tahtsin nii hirmsasti seda köike möista kuni mulle avanes ootamatult vöimalus. Vöimalus mis pole just viisakamate killast. Mees ostis vennalt auto ja kuna see oli tavaari täis, heitis ta need kiiruga laiali. Minu silmi jäid yhelt paberilt read TERE KALLIS! Töstsin paberi ja selle all oli pakk kirju. Absoluutselt mitte naiselikust uudishimust, vaid siirast soovist möista inimesi, lugesin ma neid!
Lugesin mehe mötteid ja ridu armastatud naisele, naisele, keda hing igatseb nii, et tahab rinnuslöhkeda kuid ridadest kumab läbi mehelik uhkus. Lugesin ja yha enam jöudsin töele jälile. Rida realt hakkas mulle koitma mis juhtus. Peamine oli, et ei räägitud omavahel, paljud asjad jäid sielgeks rääkimata ja mees taas ei suutnud näha seda, et naine on hingeliselt väsinud. Ma ei tea kas see pakk kirju kunagi adressaadini jöudis. Oletan seda kyll nn.jätkuvatest kirjadest, et kirjad on kohal käinud kuid pöhjusel vöi teisel on nad tagastatud saatjale. Ma tean, et kirjade lugemine polnud ilus tegu kuid see aitas mul möista neid inimesi ja näha enda suhtes vigu. Ma tahtsin siiralt teada mis (ja milline) naine tegi toredast inimesest närvihaige mehe. Ja ma tunnen siirast hirmu nende teineteise taasleidmise ees. Ajad jaolud muutuvad, inimesed sageli mitte. Kas see on uue löpu algus? Vöi on see millegi ilusa algus. Ah, mis ma ikka oma pead vaevan, sain selle vähemalt kirja

Ei tea enam ise kah mida tahta

Suur puuks on nimelt asja nimi! Maja kuhu oleksime saanud kolida, noh ytleme nii, et ei saagi. Siiakanti ehitatavad uued ridaelamud, kuhu oleks saanud kolida detsembrist, noh kurat, pölesid maani maha. Naljakas onju:) No kui see naerma ei ajanud, siis järgnev ajab kindlasti! Eile pakkus mulle endine tööandja tööd. 50 tundi nädalas, elik siis täiskohaga ja tunni palk on kobe 10€ brutos. Lisaks tulevad veel öhtustest vahetustest öhtu ja öö lisad. Nimelt just iga naine, eriti veel mujalt Soome kolinu ei teeni naljalt sellist palka.(eriharidust vaja isegi luua lykkamiseks). Aga vot nii segi ma veel ei ole, et hakkaks töökoha pärast ca.300km kolima. Siis täiesti totaalne puuks pang, mis iganes. Ma ei tea ise kah mis ma öelda tahtsin! Tundub, et unistustel ei ole määratud sel aastal täituda! Tegelikult,mis ma vingun, olen ju veel elu ja tervise juures (vähemalt teadlikult)!
Eile tulid pahad uudised. Mehe tööandja, kes seljatas eelmine aasta yhe vähi (kasvaja jalalihases) on nyyd aasta hiljem sellest löikusest kopsuvähi ohver. Protsent ellu jääda on 25%, elik olematu. No ja sellest oleks veel justkui vähe, ta 13 aastasel pojal on täpselt sama kasvaja jalalihases. Lapsel on tösi suurem vöimalus vähk seljatada kuid lapsel on veelgi suurem vöimalus, et vähk, kasvaja-mis iganes tagasi tuleb. Nii tore oleks vahel kuulda, et kellegil on ka muu haigus kui vähk. Kuid mis siin salata, maailma elutempo ja eluolu on selliseks kätte läinud, et paremat polegi loota.

Vanavanema 90 juubel!

Silja ja Tobias Vanavanema ja Silja

Täna oli siis see päev kui käisime vanavanema 90 juubelil! Söitsime sinna meilt maalt poolteist tundi! Matkal käisin peas läbi eelmise aasta samat päeva! Sel aastal söitsime kell 11 hommikul vanavanema synnipäevale, eelmine aasta kell 11 hommikul kanti mehe isa valges kirstus kirikutrepilt kirikukellade helina saatel kirikusse. See on elu! Mäletan veel eelmise aasta peielaua järel, poetasin vanavaneamale käe kätte ja soovisin talle palju önne, öeldes veel, et tähistame järgmisel aastal!

Kell 11.30 olime LEMIL SÄRÄPIRTTI restorianis. LEMIN SÄRÄ. LEMIN SÄRÄ on yks Soome seitsmest imest:) See on ahjus kypsetatud lambapraad koos ahjukartulitega. Seda kypsetatakse puust "kynades"!

Oli nii tore, et köik kutsutud kylalised olid tulnud kohale jagama seda ainulaadset hetke, 90 verstapostini jöudmist! Vanavanema on tore naine, kes kasvatanud kaks last, mölemad on elus väga hästi hakkama saanud! Yks lastest on minu ämm ja teine on ämma noorem vend, kes kohalikes linnades tuntud vägagi eduka kaupmehena.

Kurvaks tegi aga paari inimese riietus. Yks oli noor lähisugulane kellel olid jalas tennised, kuluvad ja must kapuutsiga dressikas. Kas sedasi näitame me yles austust lähedase vastu temale nii tähtsal hetkel? Väga-väga masendav kui isegi selle nimel ei jaksata pingutada.

Teine asi mis tegi kurvaks oli (nimesid ei nimeta) vanavanema oma lapselaps kes ei tulnud seda hetke temaga jagama, vaid oli hoopiski kontserdil, ahja, yks oli veel jäähokimatsil. Minu meelest vägagi kurb. Jäähoki ja kontserdid-neid tuleb veel noore inimese elus kyll ja rohkem, no 90 juubelit ja kas yldse enam juubelit oma elus antud päeva Leedi ehk enam ei tähista. Synnipäevoli tore, mulle jäi sellest väga soe tunne sydamesse! PALJU ÖNNE KÖIKIDE VANAEMADE VANAEMALE! (nii me teda omavahel kutsume)!

Vihkan riidepoode

Huhh, ma vihkan igast krdi pidulike yrituste jaoks riiete ostmist. Eelmisel aastal oli koguni kahed pralled. Kaksikute ristsetega sain lihtsalt hakkama, olin siis riidenumbrit 40 ja ämma nunnust nr.42 kleidisttegime numbri väiksema. Oli ainult kingade probleem. Need sai kiiruga Prismast. Teist korda oli mul eelmine aasta vaja riideid äia matusteks. Ostsin mustad kuluvad, pluusi, musta villase jope ja kontsasaapad. Aga nii mönusalt panin pange, et riideid selga proovides avastasime mehega, et kuuvate tagataskutel on SYDAMED. Nii ma siis olin persest sydamlik matustel. njahh...Aasta hiljem ja täpselt kuupäevaliselt samal päeval kui olid eelmine aasta äia matused, on mehe vanaema 90a juubel. No minul pole pidulikest riietest muud kui saapad:D sest nr.40-42 riided number 36 tagumiku ymber on NATUKE suured. Kus häda köige suurem, seal pood köige lähem. Lendasin hommikul Lindexi uksest sisse ja ytlesin myyjannale, et mul on hädasti vaja teie abi, muidu mulpole riideid ja mul jääb pittu minemata. Tingimustena on, et need poleks kallid, et neid vöiks kasutada edukalt kapeale juubelit nt.matustel ja, et alumine osa oleks viigipyksid. Hakkasin siis pyksa jalga proovima, ikka vanast harjumusest ka nr. 40 ja 38 proovikabiini kaasa, no need olid lootusetult suured:S Yhtedes pykstes nägin ma välja nagu oleks kabatshokile kondoompeale venitatud. Sain löpuks miskid viigipyksid jalga mahtuma ja päris kena halli pluusi kah peale. Palusin myyjannal veel kulinad kaela nende riiete juurde otsida ja sobiva peavöru kah. IRW,leidsin veel uued aluskad kah kogu kupatuse alla, justkui keegi mulle pyksi vahiks seal:D
Igatahes surasin kodus need pääle ja demonstreerisin mehele, too vaataspäriskaua ja pika pilguga, ju siis oli ilus:D Ytles, et näen neis riietes köhnem välja kui tegelikult. Vastasin vaid, et tegelikult on mul riided number suurem seljas kui peaks olema:) Aga nii on kah! Igatahes ma loodan sygavalt sydamest, et keegi sugulastest niipeapulma,matustele vöi juubelileenam ei kutsu!
MA VIHKAN riieteproovimistpoes, jäkk. Muudkui rassid seal kabiinis jalöpuks tunned kuidas vastik higilehk hakkab ninna pressima ja yldse on seal olles jube juust tunne peal! Lastega onlihtne, mine aga www.hm.comlehele, kliki niipalju kui rahakott vastu peab japostiljon toob peoriided koju:D EI MINGIT stressi ega higistamist. Kesse neile veeljöuaks poes riideid selga proovida urrrr.....

Kuidas elatakse pea peal

Njahh, vahest ikka naiste keskel heidetakse hooletult, et oeh, mu elu on täitsa pea peal. Aga vot siis kui see seda on, siis on tunne, et eladki pea alaspidi.
Lapsed haiged, pole kohta mis neil haige EI oleks. Ise elan taas kohvrite otsas, ei tea KUI kaua. Koliks, no ei tea, kas kolime siia vöi sinnapoole. Austet kaaskodanikud saavad juba minust ettekujutluse kui äärmiselt ebastabiilse närvisysteemiga inimesest. No aga ma ise ju ka EI TEA, ärge kysige. Elame tänases päevas, mis sest, et homne kah tuleb. ELAME hetke korraga, mis ei tähendaks, et tuleviku jaoks ei vöiks unistusi ja plaane olla. Aga elagem tänases ja lootkem, et homme loksub köik paigale, homme...homme...homme...homsest. Vahest tuleb siiski öelda, et homme, mis sellest, et öeldakse, et tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Aga kui ikka homne tundub parem tulevat tänasest, siis viskan ma rahuga homse varna. Mis loomulikult, et tähendab seda, et vajadusel teen seda vöi ylehomme.
Eks ta ole. Peale tormi on alati päikene aga mille kuradi pärast on see torm alati kui löputuna tunduv öudus? Vöi öudne löpp?
Elu on nii pea peal, et "öhtul hakkan mötlema, kas ma hommikul wc-s tagumiku mäletasin pyhkida"? Olllallaaa, tahan olllallla, rahus, mönusasti keras kuskil mönusas kohas.
Njah. Hull aeg nöuab hullusid inimesi. Ega meie palatis oli kah paar keisrit ja kuningas...